Samuti võib kinnitada, et klaasi vigastus ei hakka suurenema – täke ei muutu mõradeks ja mõra ei lähe edasi ega suurene.

Mõrade parandamiseks kasutatakse suure valgumisomadustega polümeeri ja peale selle kõvastumist omab see samasugust valguse murdumise koefitsienti, nagu seda on klaasil. Tundub, et kuna klaasipragu täitev materjal murrab valgust samamoodi kui klaas, siis peaks vigastatud koht jääma täielikult märkamatuks. Kuid praktikas ei kujune kõik nii ladusalt.

Miks ei ole võimalik teha vigastust absoluutselt märkamatuks?

Selleks on mitu põhjust, mis takistavad ideaalse tulemuse saavutamist:

• Mustus ja tolm, mis on sattunud mõra sisse, takistavad polümeeril täiel määral valguda klaasi lõhesse, et sealt välja suruda kogu õhk. Järelikult loob prao sisse jäänud õhk sinna valguse murdumise koha ja tekitab helkimist. Sellele lisaks hakkavad mustuse ja tolmu pisikesed osakesed takistama valguse läbilaskmist defekti kohas. Sellest järeldub, et mida kiiremini pöörduda pärast klaasivigastuse teket spetsialisti poole, seda parem saab olema klaasi parandamise kvaliteet.
• Tugev löök vastu klaasi võib esile kutsuda lokaalse defekti või tripleks esiklaasi vahel asuva plastikkile lahtitulemist. Seda parandada on võimatu ja selles kohas muutub läbipaistvus häguseks tänu just selle kile hägustumisele.
• Polümeeri ja klaasi optiliste omaduste erinevused. Klaasid on oma optiliste omaduste poolest erinevad – seepärast on ideaalsete optiliste omadustega polümeeri võimatu valmistada.

Pöördudes õigeaegselt abi saamiseks spetsialistide poole,  saab vältida nii vigastuse laienemist kui teha see ka võimalikult märkamatuks.